Igavus...

Kohutavalt igav on. Taifuun kogub jõudu ja enam ei lasta kedagi ühikast välja. Olen terve päev toas istunud ja põhimõtteliselt mitte midagi teinud. Selline tunne, et varsti hakkavad lamatised tekkima. Mitte-midagi-tegemine on kõige raksem tegu üldse.. :D
Igatahes, jõudsin täna järelduseni, miks kohalikud peenikesed on!!! Hommikul süüa tehes avastasin, et tegelikult pole meil ei panni ega õli köögis. Ainult mina praadisin ükskord mune, poti sees. Poti põhi ole pärast must ja need munad ka väga hästi ei maitsenud, niiet loobusin edaspidi munade praadimisest. Toitutakse Hong Kongis väga tervislikult.
All sööklas müüakse sellist toitu nagu BBQ Pork, mis maitseb ÜLIhästi, aga on grilltoode. Igatahes, ühel päeval ei viitsinud sööklas süüa ja ostsin toidu üles tuppa kaasa. Nautisin seda siin köögis ja kohalikud igaüks, kes kööki tuli, mainis, et see nüüd küll väga hea toit tervisele ei ole ja panid mulle ikka südamele, et ma seda väga tihti ei sööks... Samamoodi on mind välja koolitatud ilma suhruta teed jooma. Peale seda kui kohalikud tegid nalja selle üle, et keegi pani tee sisse suhkrut, ei ole mina enam julgenud teele suhkrut lisada.. :D Niiet jah, üldkokkuvõttes toitu valmistatakse kahel viisil - keetes või aurutades. Isegi kapsast ja muud taolist keedetakse. Ja mis kõige naljakam - toitu kaussi pannes panevad nad seda keeduvett ka kaasa. Nad kutsuvad seda supiks, aga minuarust pole see mingi supp kui seal pole mitte ühtegi maitseainet.
Ja kui nad üldse magustoitu söövad, siis see pole pooltki nii magus kui keskmiselt Eestis. Aga ega nad niikuinii magustoitu tihti söö. Oleme kaks korda korrusega toidukohast "magussuppi" tellinud. ja toidupoes on maiustuste lett täpselt nii suur, et Eestis mahuksid ainult Kalevi šokolaadid sinna peale.

Aaa, tahtsin seda ka veel rõhutada, et hoolimata minu kehvast tervisest oli telkimine väga lahe! Näiteks kuidas päike tõuseb merest mägiste saarte vahelt. Või kuidas krabid mööda randa ringi jooksevad ja toitu otsivad - see vaatemäng oli päris äge. Kogu rand on auke täis - krabid jooksevad sisse välja. Neid on erinevates suurustes - mõned on pöidla suurused, mõned kuni käelaba suurused. Ja kui pea liiva peale panna, siis on kuulda kuidas nad liiva all liiguvad (neil on seal tunnelid) - selline krõbisev hääl.

Vot nii.. Päris huvitav Hong Kongi meelelahutusshow hakkas, nalja kui palju. Esimene põnev sündmus tänases päevas.. :D

Pikk nädalavahetus

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea... Neljapäeval oli viimane koolipäev sel nädalal. Mid-Autumn Festival on täies hoos. Kuna kolmapäeval käisime juba Victoria pargis tuledeshowd vaatamas, siis ma neljapäeval (ametlikul festivali päeval) ei hakanud sinna enam trügima. Ma usun, et seal oli veel rohkem rahvast kui kolmapäeval. Läksime selle asemel Crystali, Charlotte ja Melissaga välja.
Reede hommikul hakkasime ranna poole liikuma. Läksime sinna samasse randa kus eelmine nädalavahetus olime olnud. Tuli meelde, mis eelmine nädal veits hirmuäratav oli - taksosõit ülikitsal käänulisel teel karju serval, ilma mingisuguse piirdeta.
No igatahes, läksime veelkord kaljudelt hüppama ja pärast seda ookeanisse ujuma. Mõnusalt suured lained olid!!! Kella 18 ajal enamus rahvast lahkus paadiga tagasi mandrile, mina, Joosep, Matthias ja Lorentz jäime ööseks telkima. Muidu oli täitsa vahva, aga ma olin päeva ajal päikesepiste saanud, niiet magamisest ei tulnud suurt midagi välja, vedelesin öö otsa lihtsalt rannaliival, sest seal oli vähemalt tuul, mis leevendas olukorda. Hommikul tahtsime paadiga tagasi saada, et ei peaks enam mägedes üles-alla rändama, aga paadid ei liikunud enam! Taifuun on suhteliselt lähedal ja lained piisavalt suured, et keegi ei lähe enam paatidega merele. Niiet pidime ikkagi tagasi matkama, keegi meist ei olnud väga rõõmus selle üle. Ilm on vägaväga kuum, õhk üldse ei liigu, kohutavalt lämbe.

Egas midagi, olen tagasi ühikas.. Ootan põnevusega taifuuni. Kohalikud küsisid ikka mitu korda üle, kas mul on piisavalt sööki varutud, sest tõenäoliselt ei saa mõnda aega ühikast välja. I'm ready for it!!!

Mid-Autumn Festival

Ja ongi kätte jõudnud aasta oodatuim suursündmus: Mid-Autumn Festival! Kolmapäevast pühapäevani toimub linnas suur tants ja trall. Üritasime täna minna Fire Dragon Show'd vaatama. Jah, ÜRITASIME. :D

Kõigepealt metroo - pole siiamaani veel nii palju rahvast metroos näinud. Vaade vasakut kätt...

...ja vaade paremat kätt. Saime ennast alles kolmanda rongi peale pressitud.

Jõudsime lõpuks kohale, kus draakon pidi tuledes olema. Mina kuulsin ainult kuskil kedagi hiina trumme mängimas, draakonit kuskil paista ei olnud...

Lõpuks seisime kuskil rahvamurru sees, mitte midagi ei näinud ja ausaltöeldes ma ei saanud midagi aru - miks ma seal olen või mida me seal teeme. :D Otsustasime draakoni sinnapaika jätta ja läksime Victoria Parki - seal pidi tuledeshow toimuma.

Siin oli vähemalt, mida vaadata ja nautida. Aasiapärane muusika, suur tules poolkera, mis vahetas värvi. Taustaks käis hiinakeelne jutustus. Sinna kera sisse andis sisse kõndima minna, aga sinna oli liiiiiiiiga suur tung, ei pidanud vajalikuks seda kera seestpoolt näha.

Ühesõnaga - pargiga võis rahule jääda - väga lõbus meeleolu, andis festivali tunde kätte küll.

Igatahes, tulin koju, sest Mooncake ootab söömist! Nämm-nämm. Seda kooki jään küll Eestisse tagasitulles igatsema. Ma ei oskagi kirjeldada, milline see välja näeb ja mis see on, aga see on väga omapärane maiustus, mida nad söövad ainult Mid-Autumn Festivali ajal. Ja see on väga maitsev.

Ja draakon jäigi nägemata... :(

Zhou Hall dinner

Täna oli suur pidupäev - Ühika õhtusöök! Väga suur ja uhke pidustus. Toimus kahe ühikatorni vahel, söökla ees oleval platsil. Juba eile õhtul oli meil korrusekoosolek, sest oli vaja välja mõelda, mis meie korruse hüüdlause on, mis liigutusi me teeme, kuidas me oma peakaunistus kanname jne. Meie korruse nimi on Submarine (riimub sõnaga seventeen), niiet hüüdlauseks jäi "Welcome aboard to our Submarine, full speed ahead, we are seventeen!" Niiet iga korrus oli enda nimega seoses mingi lause või laulu vms koostanud ja õhtusöögil mindi korruste kaupa lavale ja esitati see.

Igale korrusele oli broneeritud oma laud ja siis toodi igasuguseid sööke - lehma maost kuni tofupallideni. Põhimõtteliselt oli fondüü-stiilis õhtusöök - igal laual oli kaks suurt keeva vedelikuga potti. Ainult õli asemel oli mingi vedelik (puljong?) ja siis seal sees lasid oma toidul küpseda. Toitu oli PALJU!

Laval toimusid igasugused mängud ja tähtsad inimesed pidasid kõnesid ja hallo tuutorid esitasid ägeda tantsukava - see oli tõsiselt äge!!! loodan kelleltki videoklipi kunagi saada, siis saan ehk siia ka üles panna. ja muidugi - auhinnaloos - meie korrus võitis tolmuimeja. JESS!!!

Aga jah. Selline vahva õhtune üritus siis. See pärineb põhimõtteliselt sellest, et igal perel on tavaliselt traditsiooniks kord aastas pidada suur õhtusöök ja kuna meie ühikas on ka justkui üks suur pere, siis see traditsioon on kandunud ka ühikasse. Vahva.

Katrine! (Taanist) 

Toakaaslasega :)

Ja ongi jälle laupäev!!!

Seljakotid selga ja teele! Kõigepealt 20 minutit metrooga, siis pool tundi minibussiga, seejärel 25 minutit taksoga ja siis olemegi kohal - matka alguspunkt. Oma 50 üliõpilast võtsid ennast hoolimata reedeõhtusest raskest pidutsemisest kokku ja kogunesime 9:30 ühika eest, et minna kaljudelt vette hüppama. 

Peale transpordi pidime matkama - mägedest üles-alla-üles-alla. ma arvasin, et matk on reaalselt mööda metsateed, aga ei, mäe küljele oli rajatud tavaline tee. Niiet taksost alla külakesse jõudmine läks libedalt. Vahepeal sai kohata käesuuruseid ämblikke ja muid elukaid. Naljakas, üks poiss austraaliast teadis lihtsalt KÕIKI putukaid ja mutukaid - mis on mürgised ja mis mitte. Nad vist õpivad seal Austraalias väiksest saati neid - eluolud nõuavad...

Vaated on lihtsalt lummavad!

peale tunniajast matka jõudsime alla külakesse. Põnevus kasvas.

Lõpuks sai ka tõsist matkarada tunda. Et kaljudeni jõuda, pidi mööda taolist teed ronima. Ja ettevaatlikult, sest otse kõrval oli juba järsak.

Toakaaslasega enne esimest hüppamaminemist. Kaljuni jõudmine võttis omajagu energiat - pidi ronima ja turnima, aga pole hullu.

Väga hull. Ääre peal seistes ja alla vaadates - vesi tundus vägaväga kaugel. Aga ma olin tulnud nii kaugelt, et pidin selle ära tegema - lihtsalt süda rindu ja üle serva astuda. Ja siis langed, langed, langed... See oli väga pikk lend, selline tunne, et vesi ei tulegi vastu.. PARIM!!!!!

Sai mitu korda hüpatud, läksime külakesse tagasi. Kõht oli tühi, tellisin süüa - siiamaani parim toit, mis saanud olen. Kohalik täidike ise kokkas oma retsepti järgi. Tõsiselt hea, viis keele alla. Peale seda väike päikesevõtt ja ujuma! Elu on ilus.

Osad läksid paadiga tagasi, osad jäid üldse ööseks (kohapeal oli võimlik 120 kohaliku eest telk rentida), meie otsustasime tagasi matkata ja takso võtta. Takso saamine oli omaette seiklus, sest ükski takso ei taha sinna niisama sõita (suht kitsas käänuline tee, kaugel tsivilisatsioonist). Inimesi oli palju ootamas, osad otsustasid lõpuks tagasi kõndida (palju õnne, see võtab vähemalt 3 tundi aega). Meie otsustasime oodata. Ja siis Marie tõmbab järsku kotist välja 4 purki õlut!!!! Uskumatu tšikk - oli neid terve päev kaasas vedanud. Puhas kuld!!! Kõigil tuju jälle laes :P

Sääsed sõid. Marie tõmbas vetsupaberi välja ja kattis käed-jalad. Nagu zombie. Huvitav, mite kõike ta kotis ka ei leidu, ausalt. :D

Igatahes, Crystal sai lõpuks meile takso tellitud. Pidi viie minutiga kohale jõudma, aga me ootasime vähemalt 20 minutit veel, siis tuli mingi takso. Tuli välja, et see oli broneeritud kellelegi teisele. Inimesed olid nagu näljas hundid selle ühe takso kallal.. Naljakas. Igatahes, järsku tuli veel üks takso ja veel üks. Niiet saime minekut.

USKUMATU PÄEV!!!! Ma teadsin, et see tuleb lahe päev, aga et NII lahe... !!!

Tüüpiline kolmapäev

Nädal möödus vaikselt... Käisime vahepeal Mr Wong'is söömas - see on all you can eat & trink söögikoht. Lendasime suure grupiga peale - umbes 60-70 tudengit ühe korraga - koht ilmselgelt ei olnud selleks valmis, et meid nii palju tuleb. Nad olid just uue koha avanud, niiet vähemalt väga hea algus neile. ;) Aga jah, 60 kohaliku eest sai seal kanast kuni kaheksajalgadeni, õlust kuni Jack Danielsini kõike. Ei kurda.

Ja ükski korralik tudeng ei lähe pärast söögi-orgiat koju. Eieiei, kolmapäev siiski.

Karvased ja sulelised

Laupäeva õhtul Lantau saarelt koju sõites tundsin, et hakkan veits haigeks jääma.. Nii oligi, koju jõudes oli kurk valus, nina nohus ja peavalud. Seega - pühapäeval väga suurt ettevõtmist ei tahtnud teha. Läksime Christine ja Marcoga mööda laatasid kolama. Paar metroo peatust eemal on lilleturg, linnuturg, kalaturg jnejne. Kirjeldamatu!

Ja lõpetuseks Dim Sum - pole midagi paremat kui Dim Sum! See on põhimõtteliselt söök, mis koosneb paljudest erinevatest suupistetest. Tavaliselt minnakse mitmekesi välja ja siis tellitakse palju erinevaid pisikesi roogasid. Ja siis sööd igast ühest natukene ja kõht ongi täis. Viib keele alla! Mul on juba kaks lemmikut tekkinud, mida ma iga kord kindlasti tellima pean. Nimetusi ei oska kahjuks öelda. Tean ainult, kuidas nad välja näevad - üks on näiteks see valge asi, mis laua keskel on (3 tükki aluse peal).