Seljakotid selga ja teele! Kõigepealt 20 minutit metrooga, siis pool tundi minibussiga, seejärel 25 minutit taksoga ja siis olemegi kohal - matka alguspunkt. Oma 50 üliõpilast võtsid ennast hoolimata reedeõhtusest raskest pidutsemisest kokku ja kogunesime 9:30 ühika eest, et minna kaljudelt vette hüppama.
Peale transpordi pidime matkama - mägedest üles-alla-üles-alla. ma arvasin, et matk on reaalselt mööda metsateed, aga ei, mäe küljele oli rajatud tavaline tee. Niiet taksost alla külakesse jõudmine läks libedalt. Vahepeal sai kohata käesuuruseid ämblikke ja muid elukaid. Naljakas, üks poiss austraaliast teadis lihtsalt KÕIKI putukaid ja mutukaid - mis on mürgised ja mis mitte. Nad vist õpivad seal Austraalias väiksest saati neid - eluolud nõuavad...
Vaated on lihtsalt lummavad!
peale tunniajast matka jõudsime alla külakesse. Põnevus kasvas.
Lõpuks sai ka tõsist matkarada tunda. Et kaljudeni jõuda, pidi mööda taolist teed ronima. Ja ettevaatlikult, sest otse kõrval oli juba järsak.
Toakaaslasega enne esimest hüppamaminemist. Kaljuni jõudmine võttis omajagu energiat - pidi ronima ja turnima, aga pole hullu.
Väga hull. Ääre peal seistes ja alla vaadates - vesi tundus vägaväga kaugel. Aga ma olin tulnud nii kaugelt, et pidin selle ära tegema - lihtsalt süda rindu ja üle serva astuda. Ja siis langed, langed, langed... See oli väga pikk lend, selline tunne, et vesi ei tulegi vastu.. PARIM!!!!!
Sai mitu korda hüpatud, läksime külakesse tagasi. Kõht oli tühi, tellisin süüa - siiamaani parim toit, mis saanud olen. Kohalik täidike ise kokkas oma retsepti järgi. Tõsiselt hea, viis keele alla. Peale seda väike päikesevõtt ja ujuma! Elu on ilus.
Osad läksid paadiga tagasi, osad jäid üldse ööseks (kohapeal oli võimlik 120 kohaliku eest telk rentida), meie otsustasime tagasi matkata ja takso võtta. Takso saamine oli omaette seiklus, sest ükski takso ei taha sinna niisama sõita (suht kitsas käänuline tee, kaugel tsivilisatsioonist). Inimesi oli palju ootamas, osad otsustasid lõpuks tagasi kõndida (palju õnne, see võtab vähemalt 3 tundi aega). Meie otsustasime oodata. Ja siis Marie tõmbab järsku kotist välja 4 purki õlut!!!! Uskumatu tšikk - oli neid terve päev kaasas vedanud. Puhas kuld!!! Kõigil tuju jälle laes :P
Sääsed sõid. Marie tõmbas vetsupaberi välja ja kattis käed-jalad. Nagu zombie. Huvitav, mite kõike ta kotis ka ei leidu, ausalt. :D
Igatahes, Crystal sai lõpuks meile takso tellitud. Pidi viie minutiga kohale jõudma, aga me ootasime vähemalt 20 minutit veel, siis tuli mingi takso. Tuli välja, et see oli broneeritud kellelegi teisele. Inimesed olid nagu näljas hundid selle ühe takso kallal.. Naljakas. Igatahes, järsku tuli veel üks takso ja veel üks. Niiet saime minekut.
USKUMATU PÄEV!!!! Ma teadsin, et see tuleb lahe päev, aga et NII lahe... !!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar